enesetõhususest

Enesetõhusus viitab indiviidi uskumusele oma võimes saavutada konkreetseid eesmärke ja lahendada olukordi. See on inimpsühholoogia oluline kontseptsioon, mis mõjutab motivatsiooni, käitumist ja üldist heaolu. Kõrge enesetõhususe tunnetusega inimesed kipuvad olema vastupidavamad raskuste ees, võtma rohkem väljakutseid vastu ja pühenduma oma eesmärkidele suurema visadusega.

Albert Bandura, enesetõhususe teooria üks peamisi arendajaid, kirjeldas seda kui uskumust oma võime kohta korraldada ja täita tegevusi, mis on vajalikud teatud olukordade lahendamiseks. See ei tähenda mitte ainult oskuste omamist, vaid ka usku nende oskuste edukasse rakendamisse.

Enesetõhususe kujunemist mõjutavad neli peamist allikat: varasemad eduelamused, asendusõppimine teiste kaudu, sotsiaalne veenmine ja füsioloogilised ning emotsionaalsed seisundid. Positiivsed kogemused suurendavad enesekindlust, samas kui ebaõnnestumised võivad seda vähendada. Teiste inimeste edusammude jälgimine või julgustavate sõnade kuulmine võib samuti enesetõhusust mõjutada. Samuti võivad stressi, väsimuse või ärevuse tunded mõjutada seda, kuidas inimene oma võimeid tajub.

Enesetõhusus on oluline mitmetes eluvaldkondades, sealhulgas akadeemilises edukuses, töös, tervisekäitumises ja sotsiaalsetes suhetes. Selle tugevdamine võib aidata inimestel saavutada oma potentsiaali ja elada rahuldustpakkuvamat elu.