Ebaõigsusest

Ebaõigsusest (ebaõiglus) on mõiste, mis kirjeldab olukorda, kus tulemused, võimalused või kohtlemine ei ole õigluslikult või moraalselt põhjendatud. See hõlmab nii normatiivset hinnangut õiguse ja õiguste võrdsuse suhtes kui ka empiirilist hinnangut selle kohta, kuidas ressursid ja hüved jaotuvad. Ebaõiglus võib ilmneda mitmes valdkonnas ning hõlmata nii otsese ebavõrdsuse kui ka süsteemse kohtlemise vigu.

Ebaõiglus avaldub tunduvalt erinevates vormides: õigussüsteemis – võrdse kohtlemise puudumine, menetluse ebaõiglus või karistuste ebaproportsionaalsus; sotsiaalsetes suhetes – diskrimineerimine või stigmatisatsioon; majanduses – ebaõige varade ja sissetulekute jaotus ja võimaluste piiramine. Väga sageli on tegemist mitmekihilise probleemiga, kus individuaalsed otsused peegeldavad ja süvendavad suuremaid struktuurseid ebaõigluse mehhanisme.

Põhjused hõlmavad ajaloolisi ja tänapäevaseid mehhanisme, nagu diskrimineerimine, huvide koordineerimata jõustamine, korruptioon, teabe ebaõigsus ja võimukonstruktsioonide tasakaalustamatus. Ebaõiglusel on laiaulatuslikud tagajärjed: usaldusriikide ja institutsioonide legitiimsuse langus, sotsiaalne pinge, tervishoiu ja heaolu kahjud ning majanduslik efektiivsus.

Vähendamiseks peavad toimima tugevdavad institutsioonid: õigusriigi põhimõtete järgimine, diskrimineerimise ennetamine ja keelustamine, läbipaistvus ja vastutus, sõltumatu kohtukorraldus ning kaasav ja andmejuhtimisega poliitika kujundamine.