Doseerimisvastust

Doseerimisvastus on nähtus farmakoloogias, kus sama annus ravimit ei tekita sama suurt efekti või soovitud vastust. See võib ilmneda kroonilise ravi käigus ning viia annuse suurendamise või ravimi vahetamiseni. Mõnel juhul kasutatakse termi doseerimisvastust või tolerantsi laiemas tähenduses.

Peamised mehhanismid jagunevad farmakodünaamiliseks tolerantsuseks ja farmakokineetiliseks tolerantsuseks. Farmakodünaamilises mehhanismis muutuvad retseptorid või signalisatsiooniringid ning organism reageerib võrreldes varasemaga nõrgemalt. Farmakokineetilises tolerantsuses muutub ravimi metabolism või jaotumine, mistõttu sihtkohas on ravimi kontsentratsioon madalam. Geneetilised erinevused, vanus, haigused ja ravimite koostoimed võivad samuti doseerimisvastust mõjutada.

Näited: opioidide krooniline kasutamine võib viia vajaduseni kasutada suuremaid annuseid sama analgeetilise toime säilitamiseks; mõnede teiste ravimite ning alkoholi puhul võib esineda sarnast tolerantsi. Oluline on eristada farmakodünaamiline tolerantsus ja farmakokineetiline tolerantsus ning mõista, kuidas need mõjutavad raviskeeme ja kliinilist jälgimist.

Kliiniline tähtsus seisneb annuste kohandamises, riski hindamises ja ravi tõhususe jälgimises. Doseerimisvastuse hindamisel kasutatakse kontseptsioone nagu doseerimiskõver, ED50 ehk annus, mille puhul saavutatakse 50% maksimaalsest vastusest, ning Emax ehk maksimaalne toime. Ravi korral võib olla vajalik annuste tiitrimine, vaheldumine või kombinatsioonravi ning mittefarmakoloogilised sekkumised.

Seotud mõisted: farmakodünaamika, tolerantsus, ravimresistentsus, doseerimismeetodid.