Doseerimisvastuse

Doseerimisvastus ehk dose-response kirjeldab seost annuse ja organisme või rakustiku saadava vastuse vahel. Seda mõistet kasutatakse peamiselt farmakoloogias ja toksikolo­gi­as. Vastus võib olla pidev (gradiidne) või kvantvastus ehk kõik- või-mitte-midagi vastus. Sagedasti kujutab see endas sigmoidset kõverat, mis näitab, kuidas vastus kasvab annuse kasvamisel ja saavutab maksimaalse efekti.

Gradiidses vastuses kirjeldatakse suhteid Emax ja EC50 ning koefitsiendi n Hill’i võrrandi abil: E(D) = Emax * D^n / (EC50^n + D^n). Emax on maksimaalne võimalik efekt, EC50 annus, mille puhul saavutatakse pool maksimaalsest efektist, ja n kirjeldab kõvera järsku sirgumist. Kvantvastuste puhul mõõdetakse, milline protsent populaatsioonist reageerib teatud tasemele kindla annusega. Need lähenemised võimaldavad võrrelda ravimite potentsust ja efektiivsust.

Potentsus viitab sellele, kui väikese annusega saavutatakse soovitud efekt; madalam EC50 tähendab suuremat potentsust. Efektiivsus tähistab maksimaalset saavutatatavat vastust (Emax). Toksikoloogias kasutatakse NOAEL-i ja LOAEL-i ning terapeutilist indeksit TI, mis kirjeldab ohutuse praimsust ning toksilise ja terapeutilise annuse suhet.

Vastus on väikeste või suurte erinevuste tõttu mõjutatav mitmest tegurist: manustamisviis ja imendumine, jaotus, metabolism, retseptorite tundlikkus ning organismi individuaalsed omadused. PK/PD analüüs ja uuringud aitavad doseerimisvastust mõista ravimiarenduses, kliinilises praktikas ja riskihindamises.