Difusioonipõlemised

Difusioonipõlemised on põlemisprotsessid, kus reageerivad ained difundeeruvad reaktsioonitsooni, mitte ei seguneta eelnevalt. See tähendab, et kütus ja oksüdeerija jõuavad üksteiseni piiratud kiirusega läbi difusiooniprotsesside. Seetõttu ei toimu põlemine kogu mahus korraga, vaid piirdub kitsa tsooniga, kus kütus ja oksüdeerija kohtuvad.

Erinevalt eelnevalt segatud põlemistest, kus kütus ja oksüdeerija on juba enne süttimist ühtlaselt segunenud, on difusioonipõlemistes reageerivate ainete kontsentratsioonigradientide olemasolu kriitilise tähtsusega. Põlemise kiirust ja intensiivsust piirab peamiselt difusioonikiirus, mitte keemiline reaktsioonikiirus ise. See muudab difusioonipõlemised sageli aeglasemaks ja vähem intensiivseks kui eelnevalt segatud põlemised.

Näiteid difusioonipõlemistest on palju igapäevaelus. Küünla leek on klassikaline näide, kus vahapuru aurustub, difundeerub hapnikuni ja põleb. Samuti gaasipliidi leek, kui gaas ja õhk pole täielikult eelnevalt segunenud, toimib difusioonipõlemismehhanismi järgi. Puidu põlemine, tahma põlemine ja paljud tööstuslikud põletid, kus kütust ei segata täielikult õhuga enne süttimist, on samuti difusioonipõlemised.

Difusioonipõlemiste uurimine on oluline näiteks tuleohutuse tagamisel, mootorite disainimisel ja energeetika valdkonnas, et mõista ja kontrollida põlemisprotsesse tõhusamalt.