difusiooniprotsesside

Difusiooniprotsessid viitavad ainete liikumisele kontsentreeritumalt alalt vähem kontsentreeritud alale. See on passiivne protsess, mis ei vaja välist energiat. Difusioon toimub nii gaasides, vedelikes kui ka tahketes ainetes, kuigi kiirus on erinev. Kõrgeim difusioonikiirus on gaasides, järgnevad vedelikud ja seejärel tahked ained, kus difusioon on väga aeglane.

Molekulaarsel tasandil on difusioon tingitud ainete osakeste pidevast juhuslikust liikumisest. Need osakesed põrkuvad pidevalt üksteisega ja liiguvad, kuni saavutatakse tasakaal, kus kontsentratsioon on igal pool ühtlane. Näiteks, kui avada pudel parfüümi, levivad parfüümi molekulid õhus ruumi, liikudes kõrgemast kontsentratsioonist pudeli ümber madalama kontsentratsioonini.

Bioloogias on difusioonil oluline roll mitmete elutähtsate protsesside juures. Rakumembraanide kaudu toimub toitainete sisenemine ja jääkainete väljumine difusiooni teel. Näiteks hapnik liigub kopsudest verre difusiooni teel, kus selle kontsentratsioon on kõrgem. Samamoodi liigub süsinikdioksiid verest kopsudesse. Vesi liigub samuti läbi poolläbilaskvate membraanide, mida nimetatakse osmoosiks, mis on spetsiifiline difusiooni vorm.

Difusiooniprotsesside kiirust mõjutavad mitmed tegurid, sealhulgas temperatuur, kontsentratsiooni erinevus ja osakeste suurus. Kõrgem temperatuur suurendab osakeste liikumisenergiat ja seega ka difusioonikiirust. Suurem kontsentratsiooni erinevus tekitab tugevama liikumisjõu, mis kiirendab difusiooni. Väiksemad osakesed liiguvad üldiselt kiiremini kui suuremad.