Difusioonipõlemistes

Difusioonipõlemistes, tuntud ka kui mitte-segapõlemised, on põlemisprotsess, kus kütus ja oksüdeerija segunevad difusiooni teel põlemispiiril. See erineb eelnevalt segatud põlemistest, kus kütus ja oksüdeerija on enne süütamist juba ühtlaselt segunenud. Difusioonipõlemistes toimub põlemine peamiselt piirialal, kus kütus ja oksüdeerija kohtuvad ja reageerivad.

Selle tüübi põlemises on oluline difusioonikiirus, mis määrab, kui kiiresti oksüdeerija (tavaliselt õhk) jõuab kütuseni ja vastupidi. Kui difusioon on aeglane, võib põlemine olla ebastabiilne või isegi katkeda, kuna hapniku puudus piirab reaktsiooni. Difusioonipõlemised on sageli iseloomulikud avatud leegiga olukordadele, nagu küünla leek, gaasipliidi leek või metsatulekahjud.

Difusioonipõlemiste eelised on nende suhteline lihtsus ja stabiilsus, kuna nad ei nõua eelnevat hoolikat segamist. Samas võivad nad olla vähem tõhusad ja tekitada rohkem tahma ja saasteaineid võrreldes eelnevalt segatud põlemistega. Tavalised rakendused hõlmavad küünlaid, õlipõleteid ja mõningaid tööstuslikke põletusprotsesse, kus kütuse etteandmine on keeruline või kus soovitakse kontrollitud põlemist. Temperatuuri ja leegi kuju saab mõjutada kütuse ja õhu etteande reguleerimisega.