Degeneraatioon

Degeneraatioon on meditsiiniline mõiste, mis kirjeldab rakkude, kudede või elundite taandarengut või funktsiooni kahjustumist kroonilise stressi, vananemise või haiguste tõttu. Protsess võib olla pöörduv varases faasis, kui põhjused kõrvaldatakse, kuid kaugelearenenud degeneratsioon võib viia nekroosi, fibroosi või atroofiani.

Morfoloogiliselt on degeneratsioon mitmekesine. Levinumad mustrid on rasvdegeneratsioon (lipidoos), kus raku tsütoplasmas koguneb lipiide; lipofussiin vananemiseni kogunev pigment; valkude depoatsioonid ning kaltsifikatsioon. Rasvdegeneratsioon esineb sageli maksas, südamelihases ja teistes organites; lipofussiin on vananemise märk.

Degeneratsioon on erinev nekroosist, mis on raku kontrollimatu surm koos põletikulise vastusega, ning atroofiast, mis on elundi või kudede suuruse või rakkude arvu vähenemine. Düstoofia on üldmõiste, mis hõlmab ebanormaalset arengut või degeneratsiooni mõjusid ning võib tuleneda geneetilistest või kroonilistest haigustest.

Kliiniliselt mängivad degeneratiivsed protsessid olulist rolli paljudes haigustes, sealhulgas neurodegeneratiivsetes haigustes (Alzheimeri tõbi, Parkinsoni tõbi), maksas või südames esinev rasvdegeneratsioon ning lihas-skeleti häired. Diagnoos põhineb kliinilisel kontekstil, histoloogilisel uurimisel ja vajadusel kujutisel. Ravi keskendub põhjuste kõrvaldamisele ja sümptomite leevendamisele, prognoos sõltub degeneratsiooni tüübist ja asukohast.