Biokumulatsioon

Biokumulatsioon on ökoloogiline nähtus, mille käigus teatud keskkonnast organismi jõudnud kemikaalid kogunevad selle kudedesse ja võivad püsida organismi elu jooksul suuremas kontsentratsioonis kui keskkonnas. See tekib peamiselt püsivate, lipofiilsete ühendite puhul, mida organism ei suuda kiiresti metaboliseerida ega kehast välja viia. Biokumulatsioon esineb nii veekogudel kui ka mullas elavates liikides ning võib põhjustada pikaajalist mõju.

Biokumulatsioon erineb biomagnifikatsioonist. Biokumulatsioon kirjeldab kontsentratsiooni suurenemist üksikorganismis kogu selle elu jooksul, sõltumata toiduahelast. Biomagnifikatsioon aga tähistab kontsentratsiooni kasvamist toiduahelas järgmisele tasandile, näiteks kaladest kiskjainimeste toidulauale. Üldised mõõdikud biokumulatsiooni hindamisel on biokoncentratsiooni tegur (BCF) ja bioakumulatsiooni tegur (BAF), mis kirjeldavad variasioone ühendite kogunemisel vees või toitainete kaudu.

Faktorid, mis biokumulatsiooni mõjutavad, hõlmavad ühendite lipofiilsust ja püsivust, organisme mõjutavat ainevahetust ja võimet välja viia ühendit, ning ekspositsiooni kestust ja teed (toit, vesi, mult). Levinumad näited on raskmetallid ja orgaanilised ühendid nagu elavhõbe, PCBid ja DDT ning teised püsivad orgaanilised saasteained. Biokumulatsioon on oluline mõiste riskihindamisel ja keskkonnakaitses, kuna see võib suurendada ümbritseva keskkonna ja toiduahela kahju potentsiaali ning mõjutada nii liigi kui inimeste tervist.