biomagnifikatsioonist

Biomagnifikatsioon on protsess, mille käigus teatud kemikaalide, eriti mittebiolagunevate ainete kontsentratsioon suureneb toiduahelas kõrgematele troofilistele tasemetele liikudes. See tähendab, et loomad, kes söövad teisi loomi, akumuleerivad oma kudedesse suuremas koguses neid kemikaale kui nende saakloomad.

See protsess algab tavaliselt keskkonda sattunud kemikaalidega, näiteks pestitsiidide või tööstuslike jäätmetega. Need kemikaalid võivad sattuda vette või mulda, kus neid neelavad organismid, nagu vetikad või väikesed imetajad. Kui need organismid surevad, söövad neid omakorda suuremad loomad. Kuna kemikaalid ei lagune kiiresti, jäävad nad organismi kudedesse ja akumuleeruvad aja jooksul.

Toiduahela kõrgemal tasemel olevad kiskjad, nagu kalad, linnud või suuremad imetajad, saavad iga söödud saakloomaga suurema koguse kemikaale. See võib viia väga kõrgete kontsentratsioonideni tippkiskjate kudedes, isegi kui algne kontsentratsioon keskkonnas oli madal.

Biomagnifikatsioon võib põhjustada tõsiseid terviseprobleeme loomadele, sealhulgas reproduktiivseid häireid, arenguprobleeme ja immuunsüsteemi nõrgenemist. Mõned kemikaalid, nagu DDT ja mitmesugused raskemetallid, on tuntud oma biomagnifikatsiooni potentsiaali poolest. Selliste kemikaalide kasutamise piiramine ja keskkonnareostuse vähendamine on oluline, et kaitsta nii loodust kui ka inimeste tervist.