Beetaagonistid

Beetaagonistid on ravimite klass, mis stimuleerib beeta-adrenergilisi retseptoreid, peamiselt beeta-2-retseptoreid kopsudes, mille tulemusel lõõgastub bronhide silelihaski ja tekib bronhodilatsioon. Ravimid võivad mõjutada ka teisi retseptorid, kuid kopsudes on bronhodilaatatsioon peamine toime.

Beetaagonistid jagunevad selektiivsuse ja toime kestuse järgi. Beeta-2 selektiivsed ravimid jagunevad lühitoimelistesse (SABA) ja pika toimega (LABA). SABA-d nagu salbutamool (albuterool) ja terbutaliin annavad kiire, lühiajalise leevenduse bronhospasmi korral. LABA-d nagu salmeterool ja formoterool pakuvad pikaaegset leevendust ning neid kasutatakse sageli koos inhalatsioonikortikosteroididega (ICS) kontrollravis.

Beetaagonistide kasutusvaldkonnad on peamiselt astma ja kroonilise obstruktivse kopsuhaiguse (COPD) bronhospasmi leevendamine ning pikaaegne kontroll. Mõned beetaagonistid on kasutatavad tocolüütidena raseduse varases staadiumis (nt terbutaliin), kuid see on erialane kasutus.

Kasutusviisid: inhalatsioon on peamine manustamisviis; vajadusel võib kasutada suukaudset või intravenoosset manustamist haiglaolukordades.

Kõrvaltoimed ja ohutus: kõige sagedasemad on tahhükardia, treemor ja palpitatsioonid; võimalikud on vererõhu muutused, hüpokaleemia ja mõnikord hüperglükeemia. Pikaajaline või suurte annuste kasutus võib suurendada süsteemsete kõrvaltoimete riski ja harva põhjustada paradoxaalset bronhospasmi. Beetaagonistide kasutamisel tuleb arvestada koostoimeid beeta-blokaatoritega ning järgida astma või COPD ravijuhiseid, mis sageli soovitavad LABA-d kasutada ICS-iga kombineerituna.