Beatifikatsiooni

Beatifikatsioon on katoliku kiriku ametlik kuulutus, et isik on surnud ning on saanud pühakuks austamiseks sobiva staatuse nimega Blessed (õnnistatud). Beatifikatsioon on kanoniseerimise (pühakuks kuulutamise) esimene samm ning see võimaldab konkreetse isiku kultust austada teatud piiratud geograafilises piirkonnas, tavaliselt riigis või piirkonnas, kus ta elas või tegutses. Beatifikatsioon ei tähenda veel universaalset kiriku kultust, mis on reservatsioon kanoniseerimisele kogu kirikule.

Protsess ja menetlus

Beatifikatsiooni teed alguse võtab pähe diakonuu või piiskop, kui algatatakse ühe inimese katoliku kiriku “pühakute asjade” menetlus (cause of saints). Diözesi uurija kogub biograafilisi andmeid, kiriklikke dokumente ja tõendeid isiku elust, motiividest, kannatustest ning võimalike imede kohta intercessionilt pärast tema surma. Need materjalid esitatakse Pühakute Asjade Kongregatsioonile (Congregation for the Causes of Saints) Vatikanis. Kongregatsioon hindab uurimist, vajaduse korral nõuab täiendavaid tõendeid ning lõpphankena kiidab heaks või lükkab tagasi. Üks tavapärane osa on tõend imede kohta (intercessionilt saadud imed), välja arvatud martiride puhul, kelle puhul imevajadus võib olla erandlikult vabastatud.

Tingimused ja erinevused

Pärast beatifikatsiooni on isik austatud kui Blessed ning tema kultus on piiratud geograafiliselt. Järgmine samm on kanoniseerimine (saami kui pühak), mis annab talle universaalse kultuse kogu kiriku laiemalt. Tavaliselt eeldatakse teist imet pärast beatifikatsiooni, et alustada kanoniseerimist; puuduvad erandid martiride puhul, kuid praktika on ajalooliselt varieeruv. Beatifikatsioon on seega kategooriline samm pühakuks kuulutamise teel.