Antiviraalseid

Antiviraalseid ravimeid, ehk viirusevastaseid ravimeid, kasutatakse viiruste paljunemise tõkestamiseks inimorganismis. Need ei ole antibiootikumid ning neid väljaarendatakse ja rakendatakse spetsiifiliselt erinevate viiruste vastu ravi- või profülaktika eesmärgil.

Ravimite peamised toimemehhanismid hõlmavad viiruse polümeraasi inhibeerimist (näiteks nukleosiidi analoogid), proteaasi inhibiitoreid, neuraminidaasi inhibiitoreid ning viiruse sisenemise või integratsiooni takistamist. Paljud antiviraalsed ravimid on suunatud üksikutele viirusliikidele, kuna viirused kasutavad inimese rakke paljunemiseks ja laia spektriga viirusevastaseid aineid on vähe. Näiteid: atsükloviir ja valatsükloviir herpes simplex viiruste korral; oseltamivir ja zanamivir gripiviiruse korral; baloxavir marboxil gripiviiruse ja osal viiruste paljunemise pidurdamises; remdesivir koroonaviiruse ja teiste RNA viiruste korral; sofosbuvir ja muud DAAd HCV-i ravis; HIV-i puhul NRTI, NNRTI, proteaasi inhibiitorid ja integrase inhibiitorid. COVID-19 puhul kasutatakse kombineeritud ravimeid nagu nirmatrelvir/ritonaviir (Paxlovid).

Kasutamine ja piirangud: antiviraalsed ravimid võivad lühendada haigusperioodi, vähendada tüsistuste riski ja piirata nakkuse levikut, eriti kui ravi alustatakse varakult. Siiski ei ole paljud viirused täielikult välja ravitavad, resistentsus võib kujuneda ning ravimi annustamine ja koostoimed teiste ravimitega tuleb hoolikalt hallata. Raseduse ja imetamise ajal tuleb ravimeid käsitleda ettevaatlikult ning vajadusel arstiga konsulteerida.

Tulevikus on antiviraalide järele suur nõudlus, kuna uued viirused esile kerkivad ning viiruste avastamise ja kiire ravi tähtsus kasvab. Olulised tegurid on varane diagnoos, juurdepääs ravile ning kombineeritud lähenemine vaktsiinide ja viirusvastaseid ravimeid kasutavate strateegiate abil.