Antimükootilised

Antimükootilised ravimid, või antifungals, on ained või ravimpreparaadid, mida kasutatakse seennakkuste diagnoosimise ja ravi eesmärgil. Need võivad olla kohalikult rakendatavad või süsteemselt manustatavad ning nende toime on suunatud erinevatele seente rakkude mehhanismidele.

Peamised antimükootiliste ravimite rühmad on polyeenid (näiteks amfoteritsiin B ja nüstatiin), azoolid (fluconazole, itraconazole, voriconazole, posaconazole), allylamiinid (terbinafiin), ökhinokandiinid (kaspofungiin, mikafungiin, anidulafungiin) ja 5-fluorotsütsiin. Iga rühm erineb oma toimeaine ja spektri poolest.

Mekanismide poolest toimivad polyeenid ergosterooli sidumise kaudu, tekib rakumembraani läbilaskvus; azoolid inhibeerivad ergosterooli sünteesi 14α-demetaasi (CYP51); allylamiinid inhibeerivad squalene epoxidase; ökhinokandiinid blokeerivad β-1,3-D-glukan sünteesi rakuseinas; 5-fluorotsütsiin häirib nukleiinhappe sünteesi.

Spektri poolest on antimükootilised ravimid väga erinevad: paljud neist on efektiivsed Candida-, Cryptococcus- ja Aspergillus-liikide vastu ning osad on aktiivsed dermatofüütide vastu; mõnede puhul on vaja kombinatsiooni või kohalikku manustamist.

Vastupanu ja kõrvaltoimed on olulised kaalutlused. Vastupanu võib tekkida mutatsioonide või efflux-pumpade kaudu. Ohud hõlmavad nefrotoksilisust (eriti amfoteritsiin B), hepatotoksilisust, QT-aja pikendamist (eelkõige mõnel azoolil) ja drug-drug interaktsioone. Ravi jälgimine on vajalik.

Kasutusviisid sõltuvad ravimist: suukaudne manustamine on levinud, mõnda ravimit manustatakse intravenoosselt; kohalikele infektsioonidele kasutatakse kohalikke vorme nagu küünlad või kreemid. Antimükootilised ained on olulised invasiivsete nakkuste ravis ning nende valik sõltub seene liigist, infektsiooni asukohast ja patsiendi seisundist.