Antibiotikumid

Antibiootikumid on ravimid, mis on mõeldud bakteriaalsete infektsioonide raviks. Need ei mõju viirustele, seentele ega teistele mikroorganismidele. Õigesti kasutatuna vähendavad need haigusnähtuste kestust, tüsistuste riski ja nakkuse levikut.

Toimemehhanismid on mitmesugused: mõned takistavad bakteri rakuseina sünteesi (beeta-laktaamsed antibiootikumid nagu penitsilliinid ja tsefalosporiinid); teised mõjutavad bakteri valkude sünteesi (makroliidid, tetratsükliinid); kolmandad blokeerivad DNA sünteesi või folaadi sünteesi (fluorokinoloonid, sulfonamiidid ja trimetoprim). Antibiootikumid jagunevad laia- ja kitsaspektrilisteks ning nende efektiivsus sõltub sellest, millised bakterid neid on tundlikud.

Näiteid klassidest: beeta-laktaamsed (penitsilliinid, tsefalosporiinid, karbapeneemid); makroliidid; tetratsükliinid; aminoglükosiidid; fluorokinoloonid; vankomütsiin. Igal klassil on oma spetsiifiline toime ja kasutusala ning mõningaid saab kasutada laiemalt, teisi vaid spetsiifiliste infektsioonide korral.

Ravimite kasutamisel on oluline pöörata tähelepanu resistentsusele. Antibiootikumiresistentsus on globaalne probleem, mis tekib vahel alakasutamise ja mittetäieliku ravikuuri tõttu. Seetõttu tuleb antibiootikume kasutada ainult arsti ettekirjutusel, järgida kogu ravikuuri ja vältida jagamist või viiruslike haiguste korral kasutamist.

Ajalugu: antibiootikumide esmane avastamine oli penitsilliin 1928. aastal, mille avastas Alexander Fleming. Edasised arendused laiendasid ravivõimalusi ning tekitasid standardse retseptipõhise kasutamise kultuuri.

Kättesaadavus ja ohutus: enamasti on antibiootikumid retseptiga ravimid ning nende kasutamine on reguleeritud tervishoiuasutuste juhiste järgi. Kõrvaltoimed võivad hõlmata allergilisi reaktsioone, seedehäireid ja harva tõsisemaid komplikatsioone, nagu C. difficilei diarröa. Ravikuuri tuleb lõppu ulatuses järgida ning vajadusel konsulteerida arstiga.