Anorgaaniliste

Anorgaaniliste ühendite keemia ehk anorgaaniline keemia on keemia haru, mis uurib ühendite koostist, struktuuri ja reaktsioone, mille peamine aluseks ei ole süsiniku–vesiniku sidemed. See valdkond hõlmab mineraale ja looduslikke aineid ning klasse nagu oksidid, happed ja alused, soolad, karbonaadid, silikad ning koordinaatorühendid. Mõningad süsinikku sisaldavad ühendid (näiteks CO2 ja karbonaadid) on siiski sageli käsitletud anorgaaniliste ühenditena.

Klassifikatsioon ja näited: Oksidid (Fe2O3, SiO2), happed (H2SO4), alused (NaOH), soolad (NaCl), karbonaadid (CaCO3), silikad (SiO2), ning koordinaatorühendid ( [Cu(NH3)4]2+ ). Need näited illustreerivad ühendite mitmekesisust anorgaanilises keemias.

Omadused ja reaktsioonid: Anorgaanilised ühendid on väga erinevad: neil võivad olla ioonilised või kovalentsed sidemete tüübid, sageli kõrged sulamis- ja keemistemperatuurid ning erinevad lahustuvused vees. Nende reaktsioonid hõlmavad happed–alused, oksüdeerimis-redoksreaktsioonid, komplekside moodustumine ning soolade ja hüdraadi koostiste tekkimine.

Kasutus ja tähtsus: Anorgaaniliste ühendite hulka kuuluvad väetised (nt NH4NO3, KNO3), materjalitoorained (silikaadid), katalüsaatorid (V2O5, Pt) ning värv- ja pigmendid ning erinevad materjalid elektroonika ja pooljuhtide valdkonnas.