Anesteetikumi

Anesteetikumi on medikamentide rühm, mida kasutatakse valu vähendamiseks ja meditsiinilises protseduuris teadlikkuse või sensoorsete võimete kontrollimiseks. Need jagunevad peamiselt kolme kategorsiasse: üldanesteetikumid, piirkondlikud anesteetikumid ja lokaalanesteetikumid. Lisaks kasutatakse sageli sedatiive ja analgeetikume, et protseduur oleks patsiendile mugav ja ohutu.

Üldanesteetikumid tekitavad teadvusetuse. Neid manustatakse inhalatsioonina (nt sevofluraan) või intravenoosselt (nt propofool). Üldanesteesia nõuab hingamisteed ja elutähtsate näitajate pidevat jälgimist, tavaliselt operatsioonitoas.

Piirkondlikud anesteetikumi muudavad teatud kehapiirkonna tuimaks ilma, et patsient teadvust kaotaks. Neid kasutatakse epiduraalse või spiniaalse tuimastusena ning sobivad ka närvivalu leevendamiseks. Lokaalanesteetikumid (nt lidokaiin, bupivakaiin) blokeerivad närviimpulsse naatriumkanalite kaudu ning nende toime sõltub ravimi tüübist ja manustamisviisist.

Ohutus: anesteesia peab toimuma kogenud arsti järelevalve all. Võimalikud riskid hõlmavad hingamissüsteemi või vereringe toimimise muutusi, allergilisi reaktsioone ja annuste mittetäielikku kontrolli. Enne protseduuri hinnatakse tervislikku seisundit, ravimite koostoimeid ja vastunäidustusi ning saadakse kirjalik nõusolek.

Ajalugu: anesteetikumide areng sai alguse 19. sajandi keskpaigast etheri ja chlorofoormi kasutamisest; tänapäeval on saadaval ohutumad ja kontrollitavamad ained. Nende meetmete kasutusala hõlmab kirurgiat, hambaravi, sünnitusabi ja diagnostilisi protseduure.

Mõisteerinevus: anesteesia hõlmab teadvuse ja/t või tundlikkuse muutmist ning sageli valu leevendamist, samal ajal kui analgeetikumid võivad leevendada valu ilma teadvuse muutmiseta.