Analgeetikumide

Analgeetikumid on ravimid, mille peamine eesmärk on leevendada valu ning mõnel juhul vähendada palavikku. Need ei ravi haigust ise, vaid leevendavad sümptomit. Analgeetikumide grupp hõlmab erinevate toimemehhanismidega ravimeid, mis võivad sobida lühiajaliseks kasutamiseks või kroonilise valu juhtudel, sõltuvalt patsiendi seisundist ja arstlikest soovitustest.

Analgeetikumide kujundamisel on kolm peamist suunda. Esimene kategooria on mittesteroidsed põletikuvastased ained (NSAID-id), näidetena ibuprofeen ja naprokseen, mis vähendavad põletikku ja valu, kuid võivad põhjustada mao- ja soolestiku häireid ning neeruprobleeme. Teine tegur on paratsetamool (acetaminophen), millel on peamiselt analgeetiline ja antipüreetne toime, kuid maksanõuded võivad suureneda üleannustamisel. Kolmandaks on opioidid (morfiin, kodeiin, oksükodoon, fentanüül), mis seavad keskse valu mehhanismi piiridele ja millel on oht sõltuvusele, uimasusele ja hingamiskontrolli langusele.

Lisaks võivad adjuvant-ravimid, nagu antidepressandid ja antikonvulsandid, aidata neuropaatilise valu korral või koos teiste analgeetikumidega. Analgeetikumide kasutamisel tuleb arvestada vastunäidustusi ja koostoimeid, näiteks NSAID-id võivad olla taustaga seedehaavandite, neeru- või südameprobleemide puhul riskantsed; paratsetamool võib üledoosis maksakahjustust põhjustada; opioididel on sõltuvuse ja hingamisteede depressiooni risk.

Kasutusvormid ja kättesaadavus sõltuvad riigist: mõned analgeetikumid on apteekides tasuta või retseptita müüdavad, teised vaid retsepti alusel. Õige annus ja lühiajaline kasutus vähendavad kõrvaltoimete ohtu; pikaajalise või tugevavalulise seisundi korral tehakse järelevalvet arstiga.