Alloimmuniseerimine

Alloimmuniseerimine on immuunreaktsioon, mille käigus keha toodab antikehi alloantigeenide vastu, mis pärinevad teisest indiviidist. See võib tekkida vereülekande, raseduse või elundisiirdamise käigus. Kõige olulisemad riskikaared on vereülekanded ja rasedus; elundisiirdamine võib samuti põhjustada alloantigeenide vastu antikehade teket.

Sensitiseerimine tekib, kui keha puutub kokku välise antigeeniga, mida tema enda veres või kudedes ei esine. Kõige tavalisemad alloantigeenid on vererakkude antigeenid (näiteks Rh-faktorid, Kell, Duffy, Kidd jne) ning HLA-kompleks. Alloantikehad võivad põhjustada vereloome- või rakkudesünteesireaktsioone ning halvendada sobivate doonorverede või elundite valikut.

Diagnostika hõlmab antikehade skriinimist ja antigeenide panellimist (PRA), et tuvastada ja identifitseerida spetsiifilised alloantikehad. Donori ja vastuvõtja antigeenide tüpiseerimine aitab leida sobivaid, antigeenivabu või vähem lööva rakkude/kudedüname.

Ravi ja juhtimine sõltuvad kontekstist. Vereülekande puhul püüdletakse kasutada antigeenivaba või sobivat verd; RhD-negatiivsete rasedate puhul rakendatakse Rh immunoglobuliini profülaktikat (RhIG) raseduse ajal ning sünnituse järel, et vähendada sensibiliseerimise riski. Raseduse ajal tuleb alloantikehade sisaldust ja võimalikku HDFN-i jälgida; vajadusel on võimalik intrauterine transfusioon ja vastsündinule fototeraapia, vajadusel vahetustransfusioon.

Transplantatsioonide kontekstis võib alloimmuniseerimine põhjustada allografti hinnangu negatiivse reaktsiooni; desensitisatsioonimeetodid hõlmavad plasmapereesi, IVIG-i, rituximabi või teisi immunomodulaatoreid. Alloimmuniseerimise juhtimine on eesmärgiga tagada võimalikult sobivad doonorid ja vähendada immuniseerimise tüsistusi.