ühendidest

Keemias tähistab mõiste ühendid puhast ainet, mis koosneb kahest või enamast elemendist ning on keemiliselt seotud kindla koostisega. Ühendid erinevad oma lähteainetest nii koostise kui omaduste poolest ning neid iseloomustab kindel molekulaarsed või ioonilised struktuurid. Need ained tekivad keemilise reaktsiooni tulemuseks ning neid kirjeldatakse keemilise valemiga.

Ühendid jagunevad peamiselt kaheks suureks rühmaks: ioonilised ühendid ja kovalentsed (molekulaarsed) ühendid. Ioonilised ühendid tekivad vastastikku laenguioonide vahel ning neil on tavaliselt kristalliline struktuur ja kõrge sulamistemperatuur; näited: naatriumkloriid NaCl. Kovalentsed ühendid koosnevad molekulidest, kus aatomid jagavad sidemeid; nende omadused võivad olla gaasilised, vedelad või tahked ning sõltuvad sidemete tüübist ja ruumilisest korraldusest. Näited: vesi H2O, süsinikdioksiid CO2, metaan CH4.

Orgaanilised ühendid sisaldavad peamiselt süsinikku ja vesinikku ning sageli ka teisi elemente; neile iseloomulik on keerukas struktuur ja funktsionaalsed rühmad. Anorgaanilised ühendid hõlmavad mineraale, soolasid, happeid ja aluseid ning on laialdaselt levinud looduses ja tööstuses.

Nime ja struktuuri teave: ühende nimetatakse peamiselt IUPAC-nomenklatuurile vastavalt; keemilised valemid annavad üldise koostise suhte ning struktuurivalemid näitavad sidemete ja aatomite ruumilist korraldust. Õppe- ja tööstusasendites moodustavad ühendid elu ja tehnika aluse ning nende uurimine hõlmab sünteesi, lagunemist ja omaduste selgitamist.