õppeviisidele

Õppeviisid ehk õppimisviisid viitavad õppija eelistustele, kuidas ta vastuvõtab, töödeldab ja meenutab informatsiooni. Eesti haridustekstides kasutatakse terminit sageli kirjeldamaks erinevaid lähenemisi õppimise korraldamisel. Õppeviisid hõlmavad nii individuaalseid eelistusi kui ka uusi õpetamismeetodeid, kuid ei tähista siiani ühtset, kõigile sobivat mudelit.

Kõige tuntumad kategooriad on visuaalne, auditiivne, lugemis‑ ja kirjutamis‑ ning kinesteetiline õppimisviis. Visuaalne õppija eelistab pilte, diagramme ja graafikuid; auditiivne keskendub kõnele ja kuulamisele; lugemis‑ja‑kirjutamisviis põhineb tekstidel ja kirjalikul töötlusel; kinesteetiline õppija õpib paremini läbi tegevuse ja käed‑ga tehtava katsetamise. Mõisteid iseloomustab ka VARK-mudel, mis jagab need neli valdkonda.

Teaduslikud uuringud on näidanud ebakindlust selle kohta, et õpetajate kohandamine üksikute õppeviiside järgi selgelt suurendaks õpitulemusi. Paljud uuringud leiavad, et laiaulatuslik multimodalne lähenemine ja õppe­tegevuste varieerimine on enamasti tulemuslikum kui ühe kindla viisi järgimine. Väga oluline on ka õpistiilide teadlik õppesaamine, strateegiate õpetamine ja metakognitsiooni arendamine.

Koolides rakendatakse õppeviise mitmekülgselt: õpetajad kasutavad visuaalseid materjale, kõne- ja rühmatööd, kirjutamisharjutusi ning praktilisi ülesandeid ning soodustavad õpilaste enesehindamist ja refleksiooni.

Kaasaegne vaade rõhutab paindlikkust ning koostööd õpetaja ja õppija vahel. Eesmärk on valida õppesisu ja -meetodid sisu ning vajaduste järgi ning soodustada mitmekesist õppimist, mitte kinnistada stabiilseid õppajate tüüpide kategooriaid.