õppeajaloo

Õppeajaloo ehk hariduse ajaloo uurimine käsitleb haridussüsteemide, õpetamise ja õppimise praktikate ning institutsioonide arengut ajas. See hõlmab hariduse sisu ja meetodeid, koolide, ülikoolide ning huvihariduse kujunemist ning hariduspoliitika rolli riikides ja ühiskonnas.

Varases ajaloos toimus õpetamine peamiselt suulise pärimuse ja praktilise õppimise kaudu. Esimesed formaalsed koolid tekkisid mitmetes varajases tsivilisatsioonides, nagu Mesopotaamias, Egiptuses, Indias ja Hiinas. Kreeka ja Rooma haridussüsteemid arendasid filosoofiat, kirjandust ja matemaatikat ning tõid õpetusse teoreetilise lähtekoha. Keskajal olid keskse tähtsusega kiriklikud koolid, kloostrid ja katedraalikoolid; ülikoolide teke 12.–13. sajandil muutis õpetuse ning akadeemilise elu laiemalt kättesaadavaks.

Trükikunsti levik 15. sajandil soodustas kirjaoskuse ja hariduse laialdast levikut, mis muutsid kooli ja koolitusvõimalusi kättesaadavamaks. Reformatsioon ja hilisemad koolihariduse reformid tõid kaasa koolivõrgu laienemise ning mõnel pool sundhariduse rajamise. 18.–19. sajandil demokraatlikud ja sotsiaalsed liikumised tõid kaasa üldhariduse arendamise ning riikliku koolivõrgu loomise, kusjuures sundharidus muutus laiemale rahvale kättesaadavaks.

20. sajandil keskendusid eesmärgid üldhariduse ja kõrgema hariduse laienemisele, elukestvale õppele ning kooli kvaliteedile. Progesiivsed koolitusliikumised, nagu Dewey, Montessori ja Pestalozzi, rõhutasid kogemuste kaudu õppimist ja lapse arengut. Pärast II maailmasõda laienes haridus ning rahvusvaheline koostöö rõhutas kvaliteeti ja võrdsust. Digitaalne ajastu on toonud esile e-õppe, kaugõppe ja elukestva õppe kaasamise ning uued hindamis- ja kaasamismeetodid.