õigustatust

Õigustatus on isiku või juriidilise isiku kehtiva õigussüsteemi alusel tunnistatud õiguste ja kohustuste seisund. See kirjeldab, millisele omandustegevusele või teenustele on isikul ligipääs ning millised kohustused temale kehtivad. Õigustatus ei ole pelgalt üksik õigus, vaid laiem seisund, mis annab õiguse kasutada teatud teenuseid, teostada teatud tegevusi või saada kaitset õigussüsteemist.

Õigustatus tekib tavaliselt kehtiva seaduse, haldusotsuse või kohtuotsuse alusel ning võib olla ajutine või püsiv. Selle saavutamiseks võib olla vaja dokumente või kinnitusi ning õigustatus võib sõltuvalt olukorrast muutuda: see võib suureneda, piirata või kaduda, kui kehtivad tingimused muutuvad või kui õiguslik alus lõpeb.

Kasutusvaldkonnad ja näited hõlmavad näiteks kodakondsust või elamisõigust, varjupaiga staatus, töö- või õppimiseõigust ning õigust saada teatud sotsiaal- või riigiteenuseid. Õigustatus on oluline õigussüsteemi selguse ja õiguslikku kindlust tagava alusena, kuna see määrab, millised õigused ja kohustused kehtivad ning kellel on õigus neid õigusi realiseerida. Võib tekkida vaidlusi või erimeelsusi selle üle, kas teatud isikutel on konkreetne õigustatus ning millised on õiguste kasutamise piirid.