õigussüsteemid

Õigussüsteemid on riikide poolt kehtestatud normide, institutsioonide ja menetluste kogum, mis reguleerib inimkäitumist, kaitseb õigusi ning lahendab vaidlusi. Need süsteemid põhinevad õigusallikatel, nagu põhiseadus, seadused ja määrused, ning hõlmavad kohtuvõimu, haldusorganite ja õigusnõustuse struktuure ning menetlusi, mille kaudu õigusnormid rakendatakse ja õigused tagatakse.

Õigussüsteeme võib liigitada peamiselt nelja tüüpi: tsiviilõigus (civil law), kus suur osa normidest on koodeksides ja kohtupraktika roll on tõlgendav; common law (tavaline õigus), kus kohtulahenditel ja pretsedendil on keskne tähendus; religioosne või teokraatlik õigussüsteem, mis põhineb usulisel õigusel; ning hübriidsed või segasüsteemid, mis ühendavad elemente erinevatest traditsioonidest.

Peamised õigusallikad on põhiseadus, seadused ja määrused; täiendavad allikad on kohtupraktika, tavad ning rahvusvaheline ja Euroopa Liidu õigus. Õigussüsteemi institutsioonid hõlmavad parlamenti (Riigikogu), valitsust, kohtuid, prokuratuuri, advokatuuri ja notarite institutsioone. Kohtute struktuur varieerub riigiti, kuid tavapäraselt on esimesed astmed maakohud ning ülem- või ringkonnakohus ning riiklik järelevalve või põhiseaduslikkuse kontrolli teostab Riigikohus.

Eestis põhineb õigussüsteem peamiselt tsiviilõiguse traditsioonil ning on tugevalt seotud Euroopa Liidu õiguse ja rahvusvahelise õigusega. Kohtud tegelevad tsiviil-, kriminaal- ja haldusasjadega; Riigikogu võtab vastu seadused, president ja valitsus rakendavad neid ning tagavad seaduste täitmise. Põhiseadus on kõrgeim seadus ning Riigikohus teostab põhiseaduslikkuse järelevalvet.