Üksikorganisatsioonid

Üksikorganisatsioonid on mõiste, mida kasutatakse organisatsioonide või institutsioonide kirjeldamisel, kui need toimivad iseseisvalt ning ei ole osa suuremast koordineeritud struktuurist, võrgu või katuserühmitusest. Termin ilmub erinevates valdkondades, sealhulgas organisatsiooniteoorias, sotsioloogias ja poliitikauuringutes, kus see eristab üksikuid üksuseid koondistest või kogudustest.

Organisatsiooniteoorias rõhutatakse üksikorganisatsioonide autonoomiat, otsustusõigust ja vastutust. Mitte alati ei tähenda see eraldatust füüsilisest või juriidilisest isikust, vaid pigem administraativset või funktsionaalset sõltumatust. Üksikorganisatsioon võib omada oma eelarvet, personalijuhtimist ja strateegiat ning tegutseda sõltumatult ühinemiste või koalitsioonide moodustamisest.

Poliitikas ja sotsioloogias võivad üksikorganisatsioonid toimida aktiivsete, kuid mitte tugevalt koondunud tegijatena poliitilises peegelduses või kogukondade hooldustegevuses. Nad võivad olla nii erasektori, mittetulundusliku kui ka riigisisese tsiviilorganisatsiooni vorm; tähtis on nende iseseisev juhtimine ja piiratud ametliku allumatuse tase suurematele kogudustele.

Kasutusandmetes ja uuringutes aitab mõiste klassifitseerida organisatsioone analüüsi algtingimuste alusel: üksikorganisatsioonid kui üksusesidena eristuvad kogudustes, võrkudes või konsortsiumides tegutsevatest üksustest. See rõhutab autonoomiat ja sõltumatut otsustamisprotsessi.

Seotud mõisted hõlmavad organisatsiooni, võrgustikku, katuserühmitust ning konsortsiumi.