Õppestiilide

Õppestiilid viitavad individuaalsetele eelistustele selles, kuidas inimesed infot vastu võtavad, töötlevad ja salvestavad õppeprotsessi käigus. Kuigi õppestiilide teooriad on populaarsed hariduses, pole nende empiiriline toetus alati tugev. Erinevad mudelid pakuvad erinevaid klassifikatsioone.

Üks tuntumaid mudeleid on VARK-mudel, mis jagab õppestiilid nelja kategooriasse: visuaalne, auditiivne, lugemis-/kirjutamisstiil ja kinesteetiline. Visuaalsed õppijad eelistavad näha infot graafikute, diagrammide ja piltide kaudu. Auditiivsed õppijad õpivad kõige paremini kuulates, näiteks loenguid või arutelusid. Lugemis-/kirjutamisstiili eelistajad omandavad infot lugedes ja kirjutades, näiteks märkmeid tehes või teksti analüüsides. Kinesteetilised õppijad õpivad läbi füüsilise kogemuse, tegevuse ja liikumise.

Teised õppestiilide mudelid võivad hõlmata erinevaidautreid, näiteks kogemusõpet, abstraktset mõtlemist, aktiivset katsetamist ja peegeldavat vaatlust, nagu Kolbi kogemusõppe mudelis. Mõnikord eristatakse ka vasaku- ja paremajupoolse ajupoolkera õppijaid, kuigi see jaotus on samuti kriitikat saanud.

Õppestiilide kontseptsiooni kriitikud väidavad, et inimestel on sageli mitu õppeviisi ja et parim õpitulemus saavutatakse sageli erinevate õppemeetodite kombineerimisel, mitte ainult ühe eelistatud stiili järgi õppides. Samuti on rõhutatud, et õppija motivatsioon, eelnev teadmine ja ülesande olemus on samuti olulised tegurid õppimise edukuse määramisel. Siiski aitab õpetajatel mõista õpilaste erinevaid lähenemisviise õppele ja mitmekesistada oma õpetamismeetodeid.