Õhusõidukid

Õhusõidukid on sõidukid, mis on spetsiaalselt loodud atmosfääris liikumiseks. Nende hulka kuuluvad kinnist tiivaga lennukid, rotoriga sõidukid (heelikopterid) ning baloonid ja õhulaevad. Õhusõidukeid kasutatakse transportimiseks, kaupade vedamiseks, otsingute ja päästetegevuste jaoks ning teadus-, meelelahutus- ja sõjalistel eesmärkidel.

Peamised klassifikatsioonid põhinevad lendamise põhimõttel. Kinnist tiivaga lennukid (lennukid) kasutavad tiibasid tõste saamiseks ja liiguvad edasi kere ja tiibade abil; rotoriga sõidukid (helikopterid) kasutavad pöörlevat tiiba liikumiseks ja elasemaks manööverdamiseks; baloonid ja õhulaevad hõljuvad gaasi või kuuma õhu tihedusest sõltuvalt. Lisaks eristatakse droone ja teisi unmanned süsteeme ning erinevaid lennukomplekte vastavalt kasutusvaldkonnale.

Lend on tasakaalustatud jõudude tulemus. Nelja peamise jõu hulka kuuluvad tõstejõud (lift), sõidujõud (thrust), kaal ja takistus (drag). Peamised komponendid on kere, tiivad või rotorid, saba ning maandumisvarustus. Mootorid võivad olla sisepõlemismootorid, turbomootorid või elektrimootorid. Lennundussüsteemid hõlmavad navigatsiooni, side- ja ohutussüsteeme, mis tagavad lennu ohutuse ja efektiivsuse.

Ajalugu algab hiliseloometööstuse katsetustest 19. sajandi lõpupoole; esimene edukas kontrollitud lend leidis aset 1903. aastal Wrightide vendade poolt. Järgnesid märkimisväärsed arengud nii tiibade, mootorite kui ka lennuliinide alal. Helikopterid jõudsid lisaks 1940. aastatele, samal ajal kui suurreisilennundus levis 1950.–1960. aastatel. Viimastel aastakümnetel on keskne olnud ohutus, efektiivsus ning jätkusuutlikkus, sealhulgas elektriliste ja hübriidlennukite arendamine.

Regulatsioonid ja ohutus on lennunduse aluseks. Rahvusvahelised standardid ja sertifitseerimine on koordineeritud organisatsioonide, nagu ICAO (International Civil Aviation Organization), ning riiklike lennundusasutuste poolt. Need süsteemid tagavad, et õhusõidukid vastavad ohutus- ja tehnonõuetele ning lennuliinid toimivad tõrgeteta.