xenobiotikumide

Xenobiotikumid on võõrad ained, mis ei kuulu organisme normaalsetesse biokeemilistesse protsessidesse. Nende hulka kuuluvad ravimid, keskkonna saasteained, pestitsiidid, tööstuslikud kemikaalid, toidulisandid ja kosmeetikatooted. Xenobiotikumid võivad organismi siseneda sissehingamise, neelamise või naha kaudu.

Organism tegeleb nende ainetega ADME-protsesside kaudu: imendumine, jaotumine, metabolism ja eritus. Maks on peamine organ nende metaboliseerimisel, eriti tsütokroom P450 (CYP) ensüümide abil. Metaboliseerimine jaguneb faas I (funktsionaliseerimine) ja faas II (konjugatsioon). Faas I muudab molekuli aktiivsemateks rühmade lisamise või paljastamise teel; faas II konjugeerib molekuli glükuronide, sulfaatide või glutationi abil, suurendades vees lahustuvust ja eritumist. Mõned xenobiotikumid võivad biotransformatsiooni käigus muutuda toksilisteks (bioaktivatsioon).

Toime sõltub annusest, kokkupuutest ja geneetikast. Organismil on mehhanismid detoksifikatsiooniks ning retseptorid, mis reguleerivad ainevahetust ja transporti, näiteks AhR, PXR ja CAR. Reaktiivsed metaboliidid võivad põhjustada rakulist kahju, kui neid tekib suurtes kogustes või pikaajaliselt.

Regulatiivne käsitlus keskendub riskihindamisele ja ohutusele. Rahvusvahelised ja riiklikud asutused (nt WHO, EFSA, EPA) hindavad xenobiotikumide toksilisust, seeditavust ja eritumist ning määravad ohutu tarbimise piirid ning jälgimisnõuded.