Metaboliseerimine

Metaboliseerimine ehk biotransformatsioon on organismi mehhanismide kogum, mille käigus välis- ja siseallikad ained muudetakse vees lahustuvamaks ning muudetakse nende aktiivsust või toksilisust. Peamise rolli täidab maks, kuid samuti võivad osaleda neerud, kopsud, nahk ja soolestik. Metaboliseerimine on oluline nii toksiinide kõrvaldamiseks kui ka paljude ravimite ja prodrugide aktivatsiooniks või inaktiveerimiseks.

Metaboliseerimine jaguneb kaheks faasiks. Faas I hõlmab oksüdatsiooni, reduktsiooni ja hüdrolüüsi ning toimub peamiselt tsütokroom P450 (CYP) ensüümide toimel. See faas võib muuta aine struktuuri ning teha selle polaarsemaks. Faas II on konjugatsioon ja lisab lahustuvust suurendavaid grupi (nt glükuronaat, sulfaat, glutatioon, asetüleerimine, metüleerimine), mis viib lõpprel tüüpide eritatavusse. Mõnel juhul võib faas I oksüdatsioon tekitada reaktiivseid ja toksilisi metaboliite.

Genetilised ja keskkonnategurid mõjutavad metaboliseerumist. Geneetilised polymorfsused põhjustavad erinevat metaboolset võimekust (nt halvasti metaboliseerivad). Ravimite induktorid ja inhibiitorid võivad suurendada või vähendada ensüümide aktiivsust, mis omakorda mõjub ravimite annustele ja koostoimetele. Vanus, haigused, toitumine ja alkoholi tarbimine samuti mõjutavad protsessi.

Seoses kliinilise praktika ja toksikoloogiaga on metaboliseerimine oluline ravimite efektiivsuse, annustamise ja kõrvaltoimete hindamisel ning toksiliste ainevahetusproduktide riskide mõistmisel. Metaboliseerimine on samuti osa keha enda ainete, näiteks bilirubiini ja steroidide, metabolismist.