võimendamisprotsess

Võimendamisprotsess, tuntud ka kui paljunemisprotsess, on teoreetiline mehhanism, mis selgitab universumi varajast paisumist. See hüpotees pakub, et vahetult pärast Suurt Pauku, universum läbis eksponentsiaalse kasvu perioodi, kus see paisus dramaatiliselt väga lühikese aja jooksul. Selle protsessi käigus venisid ruum ja selles sisalduv aine ning energia äärmiselt kiiresti.

Selle teooria peamine eesmärk on lahendada mitmeid kosmoloogilisi probleeme, mis tekivad standardmudelis. Näiteks aitab võimendamisprotsess selgitada universumi tasasusprobleemi. Ilma võimendamisprotsessita oleks universum pidanud olema äärmiselt täpselt tasakaalus, et näha välja nii tasane nagu see praegu paistab. Võimendamine selgitab ka horisondiprobleemi, mis puudutab seda, miks universumi kaugemad osad, mis ei oleks pidanud omavahel kokku puutuma, omavad sarnast temperatuuri ja omadusi. Samuti aitab see selgitada universumi monotoonsuse probleemi, ehk miks universum tundub igas suunas nii ühtlane.

Võimendamisprotsessil on ka oluline roll universumi struktuuri tekke selgitamisel. Väikesed kvantfluktuatsioonid alguses, mis võimendusprotsessi käigus tohutult suurenesid, on praeguste galaktikate ja suuremate struktuuride tekkimise aluseks. Võimendamisprotsessi erinevaid mudeleid on välja pakutud, kuid nende ühine tunnus on idee väga kiirest paisumisest universumi algusaegadel. See hüpotees on kosmoloogias laialt aktsepteeritud ja seda toetavad paljud vaatlusandmed, sealhulgas kosmiline mikrolainetaust.