väljenduslikkus

Väljenduslikkus on mõiste, mis kirjeldab keele või kõne kasutamise viisi, millega edastatakse mitte ainult sõnaline tähendus, vaid ka rääkija suhtumine, hinnang ning emotsioonid. See hõlmab nii sõnalisi vahendeid kui ka mitteverbaalseid märkusi, nagu kehakeel ja näoilmed, mis täiendavad teksti või kõnet.

Kõnes ilmneb väljenduslikkus peamiselt akustilisel tasandil: intonatsioon, kõrgus (toon), tempo, rõhutused ning pausid muudavad sõnade tähendust ning annavad lisaväärtust emotsioonidele. Lisaks mängivad olulist rolli kehakeel, ilme, žestid ja olek, mis täiendavad öeldut ning mõjuvad kuulaja tajule.

Kirjanduses ja kirjutavas keeles avaldub väljenduslikkus sõnavalikus, lauseehituses, stiilis ja retoorikas. See hõlmab näiteks metafoore, kujundlikku keelt, kõneviise ja punctuaalsust, mis kujundavad tooni ning autorlikkust ning mõju lugeja emotsioonidele.

Väljenduslikkuse kultuuriline ja kontekstuaalne varieeruvus on märkimisväärne: erinevates kultuurides hinnatakse erinevat emotsionaalset väljendust, suhtluskontekst mõjutab sobivat toonust ning keel võib soodustada erinevat tüüpi ekspressiooni.

Uurimises käsitletakse väljenduslikkust pragmaatika, diskursuse ja stilistika kontekstides ning multimodaalse analüüsi raames. Praktilised rakendused hõlmavad avalikku esinemist, õpetamist, teatrilavat ning terapeutilist suhtlust, kus sobiv emotsionaalne tooni ja kehakeel on oluline osa sõnumi edastamisest.