lauseehituses

Lauseehitus on keeleteaduse osa, mis uurib lause moodustamist ja lauseosade omavahelist koostööd. See selgitab, millised on lause põhielemendid (subjekt, predikaat, objekt) ning kuidas täiendused ja määrused neid täiendavad. Lauseehitus käsitleb ka erinevaid lausetyyppe, pööravaid vorme ja lause tähenduse kujunemist sõnade vormide ja lõpmatute konstruktsioonide kaudu.

Lause koostis põhineb peamiselt predikaadist ja teemast (subjektist). Lisaks võivad lauses olla objekti ja täiendused ning määrused, mis lisavad teavet aja, koha või viisi kohta. Eesti keeles märgib käänedüsteem lause semantikat ning seetõttu on lause järjekord paindlik: tavapärane alus on subjekt – predikaat – täiendused, kuid rõhu muutmiseks või teemade esiletoomiseks võib järjekord varieeruda.

Lauseid jagatakse lihtlauseks ja keerukamateks lauseteks. Lihtlauses on üks predikaat; keerukates lausetes võib esineda sõltlauseid (aluselause) ja/või koordineeritud lauseid. Sõltlauseid seovad side- ja suhtelised sõnad, näiteks et, kui, sest, mis või kelle. Mõistekasutus ning lausete seostusmõte on olulised nii kirjalikus kui suulises keeletasapõhises kasutuses.

Mitte-finite predikaadid, nagu infinitiiv ja osalised vormid, võimaldavad moodustada mitmeverbilisi või kirjeldavaid konstruktsioone, lisades täiendavat infot ilma peamise predikaadi ajale seatest sõltuvuseta. Lauseehituse uuring on oluline keeletehnoloogias, õpetuses ning kirjanduse ja kõnelise keele analüüsi jaoks, aidates mõista tähenduse muutumist erinevate struktuuride kasutamisel.