viljastumisvõimet

Viljastumisvõime on bioloogiline omadus, mis võimaldab organismil osaleda viljastumises ja seeläbi reproduktsioonis. See hõlmab nii võimet olla viljastatud kui ka võimet viljastada; tähendus varieerub sõltuvalt elusolendi tüübist. Taimedel ja loomadel sõltub viljastumisvõime gametite (munaraku ja seemnerakku) vastastikusest koostoime ning sobivatest tingimustest, nagu ajastus ja keskkond.

Inimese kontekstis jaguneb viljastumisvõime naistel ovulatsioonist, munasarjade funktsioonist ja emaka limaskesta ettevalmistusest; meestel sõltub viljastumisvõime seemneraku kvaliteedist, arvust, liikuvusest ja morfoloogiast. Hormonaalne tasakaal, üldine tervis ja vanus mõjutavad edukust.

Viljatuse määratletakse kui võimetus rasestuda pärast 12 kuud regulaarset kaitsmata suguühte. Põhjused võivad olla naiste või meeste tegurid ning sageli on need kombinatsioonilised, hõlmates hormonaalseid, füsioloogilisi ja elustiiliga seotud tegureid.

Hindamine ja ravi hõlmab semenne analüüsi, hormonaalseid teste, ovulatsiooni jälgimist ning reproduktiivse süsteemi pildistamist. Vajadusel kasutatakse elustiili muutusi, hormonaalset ravi ja viljakusravi; edasi ka assisteeritud viljastamist (ART) meetodeid nagu IUI, IVF ja ICSI. Taime- ja loomastikus tähendab viljastumisvõime sageli polleniga kohtumist ja stigma vastuvõtlikkust, mis on oluline aretuses ja populatsioonide säilimises.