viljastamisvõimaluse

Viljastamisvõimalus on mõiste, mis kirjeldab erinevaid viise, kuidas saavutada viljastumine ja rasedus. See hõlmab nii looduslikku viljastumist kui ka meditsiinilisi meetodeid, mida kasutatakse viljakusprobleemide korral või raseduse teostamiseks.

Looduslik viljastumine toimub tavaliselt sugulise vahekorra teel ovulatsiooni ajal. Kui looduslik viljastumine ei ole võimalik või soovitakse suurendada edukuse tõenäosust, kasutatakse assistentseid viljastamismeetodeid. Nendeks on IUI ehk intrauterina inseminatsioon (kunstlik viljastamine), IVF ehk in vitro viljastamine ning sageli ICSI ehk intratsütoplasmaalne spermia injectioon, mis on spetsiaalne IVF-i tehnika spermide eduka viljastumise parandamiseks. Lisaks võib kasutada donoritegameteid: doonorsperm või doonormunad, ning harvem surrogaatset rasedust (asendusrasedus), kui selleks on õiguslikult ning eetiliselt sobivad tingimused. Fertiliteedi säilitamine on samuti oluline valdkond: munarakkude või embrüote külmutamine (fertility preservation) meditsiiniliste või elukorralduslike põhjuste tõttu, näiteks enne onkoloogilist ravi.

Tavalised tegurid, mis mõjutavad valikuid, on vanus ja munasarjade ning meessuguhormoonide funktsioon, isiku või paari viljakusprobleemid, plusse: tervislikud riskid, geneetilised kaalutlused ning keerukate meetodite õiguslik ning eetiline raamistik. Protsessid nõuavad sageli põhjalikku meditsiinilist hinnangut ning nõusolekut ning võivad hõlmata geneetilist testimist ning peresuhete aspekte.

Valik tehakse tavaliselt koos viljakusravi spetsialisti ja patsiendiga, lähtudes individuaalsest olukorrast, eelistustest ja õiguslikust raamist.