viivisega

Viivisega (viiviseerimine) on elusolenditel läbi viidud uuringute praktika, mille eesmärk on mõista bioloogilisi mehhanisme, haiguste arengut ja ravimite toimet. Termin pärineb ladina keelest vivisectio, mis tähistas elus lõikamist. Viiviseerimine võib hõlmata kirurgilisi, anatoomilisi või füsioloogilisi katseid ning on tihti seotud loomade kannatuste riskiga, mistõttu kaasneb sellega tugeva eetilise ning regulatiivse tähelepanu vajadus.

Ajalooliselt on viiviseerimine olnud oluline osa meditsiini ja farmakoloogia arengus. Tänapäeval on praktika tugevalt reguleeritud: enne katse läbiviimist peab saama heakskiidu eetika komiteelt ning uuringuid planeeritakse nii, et piirata loomade arvu ja kannatusi. Üks keskne põhimõte on kolm R-d: asendus, vähendamine ja parandamine (3R-d), mis suunavad teadust kasutama alternatiivseid meetodeid ning võimalikult piirata kannatusi.

Alternatiivsed meetodid hõlmavad in vitro-uuringuid, kudede kultuure, organ-on-a-chip tehnoloogiat ja arvutusmudeleid. Kui viiviseerimine on õigustatud, järgivad teadlased asjakohaseid eetilisi ja laboratoorseid standardeid ning tagavad loomade heaolu jälgimise. Globaalne regulatiivne raamistik ning teaduslikud järeldused jätkuvalt arutatakse, et leida tasakaal teadusliku vajalikkuse ja eetilise vastutuse vahel.

Välja peetud, viiviseerimise roll ühiskonnas on muutunud nii teadusliku kui ka eetilise läbivaatuse keskseks teemaks, kus eesmärk on edendada teadmisi samal ajal vähendades loomade kannatusi ning arendades asendust ja alternatiivseid lähenemisi.