versiooninõudeid

Versiooninõuded kirjeldavad, milliseid tarkvarakomponendid või sõltuvused võivad kasutada teatud versioone ja milliseid versioone ei tohi kasutada. Need piirangud on tavaliselt nähtavad sõltuvusmanifestides või paketihaldurite konfiguratsioonides ning nende eesmärk on tagada süsteemi ühilduvus, stabiilsus ja turvalisus.

Nõudeid võib jagada mitmeks tüübiks. Täpne versioon märgib ainult ühte kindlat versiooni (nt 2.3.4). Minimaalne versioon lubab kõiki versioone alates sellest numbrist (>=2.3.0). Maksimaalne versioon piirab versiooni teatud ülemise piirini (<3.0.0). Versioonivahemik combineerib neid piiranguid (>=2.3.0 <3.0.0), pakkudes paindlikkust ühilduvate versioonide vahel.

Sõltuvuste haldamisel mängivad rolli erinevad tööriistad ja praktika. Sõltuvuste haldamise tööriistad, nagu npm, Maven, Pip ja teised, kasutavad manifestifaile (nt package.json, pom.xml, requirements.txt), et kirjeldada versiooninõudeid. Semantiline versioonimine (SemVer) on laialt levinud standard, mis aitab kirjeldada, kuidas uued versioonid võivad ühilduvust säilitada ja millised muudatused võivad sihitud versiooni puhul olla tagasiühilduvad.

Väga oluline on mõista, et versiioninõuded võivad tekitada konflikte, eriti transitiivne sõltuvusvõrkudes. Uued versioonid võivad lahendada vanu haavatavusi, kuid samas võivad nad katkestada ühilduvuse vanemate komponentidega. Seetõttu on versiooninõuete hoolikas haldamine kriitilise tähtsusega tarkvara arenduses.

Näide: kui paket Case versioon 1.2.3 nõuab Bar versiooni >=2.0.0 <3.0.0, tuleb süsteemi valida Bar versiooni, mis jääb nende piirangute vahemikku.