verevarustusest

Verevarustusest tähistab kudede ja organite verevarustust ning seeläbi hapniku ning toitainete kohaletoimetamist ning jääkainete kõrvaldamist. Eri kuded sõltuvad erineva suurusega verevoolust ning verevarustuse tase peab põhinõuetel toimima stabiilselt. Verevarustust tagavad suur vereringe (arterid, veenid ja suurteleved) ja kapillaarvõrgustik, mille kaudu loetud koguvool jõuab kudedesse.

Autoreguleerimine on organite võime säilitada verevoolu muutuvate vererõhu ja vajaduste korral. See hõlmab metaboolseid signaale (happed CO2), myogeneetilist vastust veresoonte toonuse muutumisele ning endoteliaalseid vahendeid (nt nitrioksid, prostaglandiinid), mis viivad vasodilatatsiooni või vasokonstriktsioonini vastavalt kudede vajadusele. Erinevad elundid võivad autonoomselt kohandada verevoolu, näiteks ajust, neerudel ja nahal.

Verevarustuse hindamine hõlmab verevoolu ja kudede perfusiooni hindamist, mida mõõdetakse nii pidevate kui ka lõppkoodide näitajatega: vererõhk, südame minutimaht, veresoonte toon ning kapillaaritäitumine. Täpsemad piltlikud meetodid hõlmavad Doppler-ultraheli, kapillaarvõrgu ja kudede hapnikutarbimise hindamist ning mõningatel juhtudel jooniseid või pabereid nagu NIRS või PET.

Verevarustuse häired võivad põhjustada isheemiat ja koeinfarkti ning esile kutsuda šoki või kroonilisi kahjustusi. Tervikliku lähenemisega käsitletakse hüpoperfuusiooni, optimeeritakse verevoolu ja hapnikutarbimist ning stabiliseeritakse vererõhk ja südame/vaskulaarsed mehhanismid.