vereloomesüsteemide

Vereloomesüsteemide tähendus on inimeste punaste vereliblede pinnal esinevate antigeenide rühmade määramine, mida kasutatakse vere tüüpide klassifitseerimisel ja transfusioonide sobivuse tagamisel. Need süsteemid põhinevad geneetilistel variatsioonidel, mis määravad, millised antigeenid on iga inimese punastes verelibles, ning antikehad plasmas võivad käivitada immuunreaktsioone, kui antigeenide profiil ei ole vastuvõtjale sobiv.

Vereloomesüsteemide tüüpiline tööpõhimõte hõlmab seroloogilist tüpiseerimist. Esmalt tehakse forward typing, kus patsiendi punaseid vereliblesid suheldakse konkreetsete antikehadega, ning seejärel reverse typing, kus patsiendiplasmast reageeritakse teadaolevate reaktiivide vereloomisrakkudega, et kinnitada tulemusi. Kõige olulisemad ja kliiniliselt tähtsamad süsteemid on ABO ja Rh(D). ABO süsteem määrab vereliiki A, B või O, Rh(D) antigeen määrab Rh-positiivse või Rh-negatiivse staatuse. Lisaks on olulised paljud teised süsteemid, nagu Kell, Duffy, Kidd, MNS, Lewis, Lutheran ja P, mis võivad samuti põhjustada allo-antikehade moodustumist ja transfusioonireaktsioone.

Tüpiseerimist eventueel teostatakse seroloogiliselt ning täiendavalt kasutatakse molekulaarseid meetodeid genotüüpide määramiseks, mis aitab lahendada raskeid või ekslikke juhtumeid ning vähendada alloimmuniseerumise riski. Vereloomesüsteemide teadmised on kriitilised transfusioonipraktikas, raseduse jälgimisel ning mõnel juhul organi- ja siirdamise korral.

Seonduvad teemad: transfusioonimeditsiin, immunohematoloogia, seroloogia.