verehüübimise

Verehüübimine ehk koagulatsioon on protsess, mille käigus kahjustatud veresoonest tekib verejooksu peatav hüüve. See ühendab trombotsüütide esmase hemostaasi ja plasma koagulatsioonifaktorite järjestikulise toimimise, et haavale tekiks stabiilne fibriinhüüve ja verejooks peatuks.

Esmane hemostaas hõlmab veresoonte kahjustuse piirkonnas vasokonstriktsiooni ning trombotsüütide adhesiooni ja agregatsiooni, mille tulemusena moodustub ajutine tromboplaat. Sekundaarne hemostaas ehk koagulatsioon jaguneb sisemiseks (intrinsiline) ja välistiseks (väliseks) rajaks; mõlemad rajad viivad lõppprotsessini, mille käigus protrombiin muudetakse trombiks ja fibrinogeen fibriiniks. Fibriinhüüve stabiliseeritakse kaltsiumi ja koaguleerivate tegurite abil.

Regulatsioon ja tasakaal on olulised: antikoagulantide süsteemid, nagu antitrombin III, proteiin C ja proteiin S, ning TFPI hoitakse verehüüvete liigkasvu kontrolli. Fibrinolüüs lahutab hiljem fibriini plasmiiniga, mille tulemusel lahustub hüüve.

Kliiniline tähtsus hõlmab haigusi, mis on seotud verejooksu suurenemise või liigse hüübimisega. Hemofiilia A ja B ning von Willebrandi tõbi kahjustavad koagulatsiooni. Tromboosid ja disseminaatne intravaskulaarne koagulatsioon (DIC) võivad esineda. Diagnostika kasutab vereanalüüse nagu PT/INR, aPTT ja trombotsüütide arv; lisaks jälgitakse fibrinogeeni ja D-dimeeri. Ravi hõlmab vajaduspõhiseid sekkumisi, sealhulgas antikoagulantide kasutamist (nt hepariin, varfariin või DOAC-id).