veekasvatuse

Veekasvatus ehk vesiviljelus on elusorganismide kasvatamine vee keskkonnas kontrollitud tingimustes. Peamised tootegrupid on kalad, koorikloomad ja molluskid ning mõnikord ka teised veealused organismid. Veekasvatust teostatakse nii magevees kui soolases vees ning selle eesmärk on pakkuda toiduaineid, säilitada looduslikke ressursse ja luua majanduslikku väärtust.

Toimingud põhinevad süsteemi ja tootmismeetodi valikul: extensiivne, semiintensiivne ja intensiivne. Avatud süsteemid hõlmavad kalakasvandusi merel või järvedes ning teatud sisekeskkondades, kus veevool ja saasteriskid võivad suureneda. Suletud süsteemid, nagu ringlusseadmega nii-ks RAS (recirculating aquaculture systems), kasutavad vett tsükliliselt ja annavad parema kontrolli haiguste, reostuse ja jäätmete üle, kuid nõuavad kõrgemat investeeringut ja suuremaid energiakulusid.

Keskkonna ja reguleerimise küsimused on olulised. Veekasvatus võib mõjutada vee kvaliteeti, elustikku ja geneetilist mitmekesisust, kui näiteks põgenemisliigid levivad või haigused leiavad teed. Haiguste ennetamine, bioloogiline mitmekesisus ja jäätmete vähendamine on keskseteks arutelupunktideks. Reguleerivad meetmed hõlmavad litsentsimist, keskkonnamõju hindamist, jäätmete ja keskkonna jälgimist; Euroopa Liit ja paljud riigid rakendavad standardeid ja põhimõtteid jätkusuutlikkuse tagamiseks.

Majanduslikult on veekasvatus oluline toidavaru ja ekspordi allikas paljudele riikidele, pakkudes tööd ja ajendades tehnoloogilist arengut. Tulevikus keskendub sektor jätkusuutlikkusele, paremale ressursside kasutamisele, uutele liikidele ning suuremale kontrollile haiguste ja keskkonnamõjude osas.