vaktsineerimiste

Vaktsineerimiste eesmärk on kaitsta inimesi nakkushaiguste eest ning vähendada nende levikut kogukonnas. Vaktsiinid stimuleerivad immuunsüsteemi, pakkudes vastuseid patogeeni vastu ja luues immuunsuse mälu. Enamik vaktsiine sisaldab elus attenueeritud või inaktiveeritud patogeeni osi või sünteesitud antigeene, ning neid manustatakse tavaliselt süstina; mõni vaktsiin on suu kaudu või ninasse tilgutitav.

Esimesed tõhusad vaktsiinid jõudsid 18. sajandi lõpus, kui Edward Jenner arendas vaktsiini rõugehaiguse vastu, kasutades cowpoxi. 20. sajandil lisandus mitmeid uusi vaktsiine ja immuniseerimiskavad on oluliselt vähendanud haiguste haigestumist ja surma.

Vaktsiinide tüübid hõlmavad elus attenueeritud, inaktiveeritud, subühik- või toksoidvaktsine, ning uuemaid RNA- ja vektorvaktsine.Need võivad olla süstitavad, suukaudsed või ninasse tilgutitavad. Tavapärased on riiklikud immuniseerimiskavad koos soovitustega, mis määravad vanused ja dooside arv.

Vaktsiinid on tõhusad haiguste ennetamisel ning aitavad vähendada haiglaravi ja surma riski. Kõrvaltoimed on tavaliselt kerged; tõsised kõrvaltoimed on väga haruldased. Nõuetekohane järelevalve ja ulatuslik kliiniline uuringute maht tagavad ohutuse ning kasuliku riskibildi.

Vaktsineerimine on rahvatervuse oluline tööriist, mis nõuab ligipääsu ja võrdsust. Vaktsiinivastasus, ebausaldus ning ebaühtlane ligipääs võivad vähendada katvust. Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) ja teised organisatsioonid seavad suuniseid ja edendavad laialdast kättesaadavust ning ohutust.