uurimisvaldkondadena

Uurimisvaldkondadena ehk uurimisteemadena viitab teadustöö struktureeritud jaotusele suuremateks temaatilisteks piirkondadeks. Iga valdkond keskendub spetsiifilistele uurimisküsimustele, teooriatele ja meetoditele ning moodustab teadmiste loomise raamistiku. Valdkondade jaotus aitab ülikoolidel, teadusasutustel ja rahastajatel planeerida ressursse, jälgida arengut ja esitada tulemusi laiemale publikule. See võimaldab võrrelda valdkondade tulemuslikkust ning suunata strateegilisi investeeringuid.

Tüüpilised suurimad uurimisvaldkonnad hõlmavad loodusteadusi, tehnika ja inseneriteadusi, meditsiini ja tervishoidu ning sotsiaal- ja humanitaarteadusi. Üha olulisemad on interdistsiplinaarsed või transdisiplinaarsed valdkonnad, mis ühendavad erinevaid meetodeid ja teadmisi keeruliste probleemide lahendamiseks, nagu kliimamuutused, tehisintellekti areng või tervislike elukeskkondade kujundamine.

Valdkondade määratlemine on dünaamiline ja ajas muutuv. Uus teadustegevus võib tekitada uusi valdkondi või vanad kaardistused ajas ajakohastada. Rahastus- ja hindamissüsteemid rõhutavad tulemuslikkust, koostöövõimet ja avatud teadust, ning need soodustavad rahvusvahelist koostööd ning andmete jagamist.

Näited peamistest uurimisvaldkondadest on loodusteadused, tehnika ja inseneriteadused, meditsiin ja tervishoid ning sotsiaal- ja humanitaarteadused, mis kõik hõlmavad laia alamvaldkondade spektrit.