uurimisvaldkonnad

Uurimisvaldkonnad tähistavad teadustegevuse laiaid suundi ning neid kasutatakse uurimistöö planeerimiseks, rahastuse jagamiseks ja koostöö koordineerimiseks. Need valdkonnad aitab organisatsioonidel ja poliitikakujundajatel järjestada teadmiste maastikku, mõõta edusamme ning esindada erinevaid teadus- ja arendustegevuse sfääre. Valdkonnad võivad olla kujundatud disciplinaarsetele (lõigud nagu loodusteadused, sotsiaalteadused, humanitaarteadused, tehnikateadused) või ülevaldkonna ja probleemi suunitlusega, kus ühenduvad mitmed distsipliinid.

Tavapärased suurvaldkonnad hõlmavad loodus- ja täppisteadusi (matemaatika, füüsika, keemia, ökoloogia), eluteaduseid (bioloogia, meditsiin), inseneerimist ja tehnoloogiaid (informaatika, materjaliteadus, mehhaanika), sotsiaal- ja humanitaarteadusi (sotsioloogia, psühholoogia, ajaloo, keeled ja kultuurid) ning rakendusteadusi (agriteadused, terviseteadused, majandusteadused). Lisaks on tähtsad interdistsiplinaarsed valdkonnad, nagu andmetead, kliimamuutuste uuringud, jätkusuutliku arengu teadmised ja tehnoloogiapõhised lahendused, mis nõuavad mitme valdkonna meetodite ühendamist.

Uurimisvaldkonnad on dünaamilised ja ajas muutuvad: tekivad uued valdkonnad vastuseks tehnoloogia ja ühiskonna vajadustele ning olemasolevad valdkonnad võivad üha enam kattuda ja integreeruda. Need kategooriad mängivad olulist rolli rahastuste ja hindamiste suunamisel, õppeprogrammi kujundamisel ning rahvusvahelise ja tööstusliku koostöö seedimise korraldamisel. Nende kaudu jõutakse paremini aru, kuidas teadmised areneb ja kuidas neid teadmisi rakendada ühiskonna jaoks.