ultraviolettvalguse

Ultraviolettvalgus (UV) on osa elektromagnetilise spektri kiirgusest, mille lainepikkus on umbes 100–400 nanomeetrit. Seda kiirgust ei näe inimene, kuid see mõjutab nii elusloodust kui materjale. Ultraviolettvalgus jaguneb peamisteks alamtsoonideks: UVA (315–400 nm), UVB (280–315 nm) ja UVC (100–280 nm).

Peamine allikas on päike. Kunstlikke allikaid on UV-lambid ja päevituslambid, mis võivad eraldada UVA, UVB või UVC kiirgust. Atmosfäär ja osoonikiht neelavad UVC kiirguse peaaegu täielikult ning suure osa UVB-st; pinnale jõuab enamik UVA kiirgusest ning vaid osa UVB-st.

UV kiirgus võib põhjustada nii kasulikke kui kahjulikke mõjusid. UVB-kiirgus osaleb D-vitamiini sünteesil nahas; UVA ja UVB võivad põhjustada naha pikaajalist fotosid, vananemist ning suurendada nahavähi ja silmahaiguste riski. Silmahaiguste hulka kuuluvad fotokeratiit ehk silma päikesepõletus ja pikaaegne katarakt. UVC tavaliselt ei kandu maale, kuna see imendub atmosfääri poolt, kuid meditsiinilistes ja tööstuslikes seadmetes kasutatakse UVC-d desinfektsiooniks.

Kasutusalad hõlmavad desinfitseerimist ja veepuhastust (UV-C), polümeeride kõvenemist, fluoresentsi ja teaduslikke uuringuid. UV-kiirgust kasutatakse ka astronoomias ja meditsiinilistes protseduurides.

Turvalisus ja kaitse: UV-indeks annab hinnangu päikesekiirguse tugevusele. Soovitused hõlmavad päikesekaitsekreemi kasutamist SPF-iga, kaitvaid riideid ja päikesekaitseprillide kandmist ning liigsest päevitamisest hoidumist tugeva UV-kiirgusega ajal.

Ajalugu: 1801. aastal avastas Johann Wilhelm Ritter ultraviolettvalguse ja nimetas selle ultraviolettiks, kuna kiirgus asub nähtavast spektrist violetse kõrval.