tüpoloogias

Tüpoloogias tähistab tüpoloogia nähtuste tüüpideks klassifitseerimise uuring. Selle keskmes on korduvate mustrite ja erinevuste tuvastamine ning mitmekesisuse organiseerimine tüüpidena või kategooriatena, mis keskenduvad kirjeldavale võrdlusele, mitte ajalooliste arengute selgitamisele.

Valdkondade ring hõlmab keeleteadust, arheoloogiat, antropoloogiat, kunstiajalugu ja bioloogiat. Keeleteaduses klassifitseeritakse keeled struktuuriliste omaduste alusel, näiteks sõnajärg (nt SVO või SOV), morfoloogiline tüüp (analüütiline, agglutinatiivne, fusiooniline) ja muid grammatikaomaduste mustreid. Arheoloogias ja antropoloogias jagatakse esemetüüpe või kultuurilisi märke vormi, materjali või kasutusviisi järgi; see võimaldab võrrelda kultuuride arengut ja kontakte. Kunstiajaloo tüpoloogia keskendub stiilide ja vormide võrdlusele ning bioloogias võib tüpoloogia käsitleda organismide või nende omaduste klassifikatsiooni.

Meetodid hõlmavad koostatud omaduste kogumist ja koodimist, tüüpide loomist ning globaalsete võrdluste tegemist. Kasutatakse nii kvalitatiivseid kirjeldusi kui ka kvantitatiivseid meetodeid, sealhulgas klasterdamist ja andmebaaside kasutamist, näiteks keeletüpoloogia andmebaase või World Atlas of Language Structures (WALS).

Ajalugu ja kriitika: tüpoloogia kujunes 19. ja 20. sajandil ning on pakkunud vahendi mitmekesisuse kirjeldamiseks ning universaalsete mustrite otsimiseks. Selle kriitikaks on see, et valitud tunnuste põhjal tehtav liigendus võib olla liiga lihtsustatud või kontekstist sõltuv, ning ajaloo ja kultuuriliste mehhanismide puuduliku arvestusega.

Seosed ja eristus: tüpoloogia on seotud taksonoomiaga, kuid keskendub rohkem tüüpide tuvastamisele ja kirjeldamisele kui hierarhilise klassifikatsiooni loomisele. Tüpoloogilise lähenemise eesmärk on aidata mõista mitmekesisust ning pakkuda üldisi põhipõhjuseid keelte, kultuuride või bioloogiliste vormide vahel, kuid see ei asenda sügavamat ajaloolist analüüsi.