tõestusest

Tõestus on mõiste, mida kasutatakse kirjeldamaks väite kehtivust või õigustatavust. Sõna võib tähendada nii loogilist demonstratsiooni kui ka kogutud tõendite kogumit. Tõestuse käsitlused varieeruvad sõltuvalt distsipliinist, kuid keskne idee on sama: põhjendus või andmed, mis näitavad millegi tõeväärtust.

Matemaatikas on tõestus formaalne järeldus, mis põhineb aksioomidel ja varasematel tulemustel. Tõestus peab olema loogiliselt järjepidev ja sõltuma ainult antud eeldustest; teoreem on tõestatud, kui selle kehtivus järeldub loogiliselt aksioomidest ja eelnevatest tulemustest.

Teaduses nähakse tõestust tihti kui koondatud katsete, vaatluste ja analüüside tulemuste kogumit. Tõestus ei ole alati lõplik või püsiv; teaduslikud hüpoteesid võivad saada tugevdatud või ümber vaadatud uute andmete valguses.

Õiguses tähendab tõestus või tõend faktilise asjaolu kinnitamist kohtus. Tõendid võivad olla otsesed või kaudsed; nende usaldusväärsus, asjakohasus ja lubatavus on olulised ning erinevad seaduslikud standardid võivad muuta tõendi rolle ja raskust.

Etümoloogia: tõestus pärineb verbist tõesta, mis tähendab kinnitamist või põhjendamist. Sõna on levinud erinevates kontekstides: matemaatiline tõestus, empiiriline tõestus ja õigusalane tõestus ning nende vahel on nüansse sõltuvalt valdkonnast.