Tõestuse

Tõestus on eestikeelne nimisõna, mis tähistab väite õigsuse kinnitust või tõendamist. See võib viidata nii füüsilisele tõendile (dokumendile, tunnistusele, esemele), loogilisele argumendile kui ka sõnastatud kinnitusele, et midagi on tõsi. Tõestust kasutatakse laialdaselt õiguses, teaduses ja igapäevases kõnes: see võib tähistada kuriteo süüt tõendavat materjali, matemaatilist kinnitust teoreemile või lihtsat fakti kinnitavat väidet.

Etümoloogiliselt on tõestus tuletatud verbist tõestama ning lisandiga -us; seega on see seotud sõnaga tõde ja viitab tõe kinnitamisele. Sõna enamik kasutusalasid katavad nii objektiivsed kui ka subjektiivsed vormid; sellest tuleneb ka mitmerahvuseline ning mitme tähendusega kasutus.

Grammatiliselt on tõestus ainsuse nimetav vorm, omastav tõestuse, osastav tõestust; ainsuse määramatu vorm on tõestus. Mitmuses on põhivorm tõestused, omastav tõestuste, osastav tõestusi ja nii edasi.

Kasutusainetena eristuvad mõisted tõestus ja tõend: tõestus tähistab laiemat kinnitust või loogilist tõestust (nt matemaatiline tõestus), samas kui tõend viitab konkreetsetele materjalidele või faktidele, mis tõendavad väidet. Tõestust leidub sageli õiguskontekstis ning formaliseeritud väidete kontrollimisel, kuid seda kuuleb ka kirjanduses ja akadeemilises kirjutises, kus see tähistab loogilist või faktipõhist kinnitust.

Seotud mõisted hõlmavad tõend, tõendusmaterjal ja tõestuskeel (matemaatiline tõestus).