tänapäevakeelde

Tänapäevakeele on eesti keele viimane standardiseeritud norm, mis võeti kasutusele 1991. aastal. See keeleversioon asendas varem keeles kasutatud nõukogudeaegse keelekorralduse, mis oli mõjutatud vene keele struktuurist ja terminoloogiast. Tänapäevakeele loomisel soovitati tagasi pöörduda traditsioonilisele eesti keele vormile, mis oli kasutusel enne 1940. aastat.

Tänapäevakeele põhimõtted põhinevad eesti keele traditsioonilistel normidel, kuid arendatakse edasi arenguga kaasnevate vajaduste alusel. Keelekorraldus keskendub eesti keele omale iseloomulikele omadustele, nagu sõnavormide ja lauseehituse lihtsusele, samuti keelele omastele terminoloogilistele lahendustele. Tänapäevakeele eesmärk on tagada eesti keele elavus, areng ja kasutamine kõigis eluvaldkondades.

Tänapäevakeele standardiseerimine toimus Eesti Keelekomisoni juhendamisel, mis koondab keelekaitset, keelekorraldust ja keelearengu uurimist. Komisjon annab välja keelekorralduslikke otsuseid, mis reguleerivad sõnavormide kasutamist, terminoloogiat ja keelekasutuse reegleid. Tänapäevakeele arengule on oluline ka eesti keele õpetamine koolides ja ülikoolides, et kindlustada keele edasiandmise jätkusuutlikkus.

Tänapäevakeele kasutamine on laialdaselt levinud Eesti meedias, haridus- ja kultuurialadel, samuti avalikes dokumentides ja ametlikes tekstides. Keele arengule on oluline ka digitaalse kommunikatsiooni kasutus, mis on avanud uusi võimalusi keele levikule ja arengule. Tänapäevakeele normid on mõeldud vastama tänapäevasele keelekasutusele, samas tagades keele traditsioonilistele omadustele vastavust.