termoplastikuid

Termoplastikud on suur rühm polümeere, mis muutuvad kuumutamisel voolavaks ning jahtudes uuesti kõvaks. Nendel materjalidel on tavaliselt vähe või puudub tihedalt ristseotud võrk, mis võimaldab sulatada ja uuesti vormida. See omadus võimaldab termoplastikuid taaskasutada ja kasutada erinevates töötlemisprotsessides.

Termoplastikuid saab sulatada ja töödelda mitmel viisil, näiteks ekstrusioonil, injektsioonvormimisel, mullvormimisel ja termovormimisel. Nende omadused ja kõvadus sõltuvad polümeeri tüübist ning selle kristallilisusest (kristalliline vs amorfne struktuur).

Levinud termoplastikute rühmad on polüetüleen (HDPE ja LDPE), polüpropüleen, polüstüreen, polüvinüülkloriid (PVC) ja polüetüleentereftalaat (PET). Tehnilised termoplastikud hõlmavad polükarbonaati (PC), polüamiide (nylon) ja polümetakrülaati (PMMA).

Rakendused hõlmavad pakendamist, tarbe- ja ehitusseadmete tootmist ning autotööstust ja elektroonikat. Eelised on hea töödeldavus, kerge ja tugev vormitavus ning suur taaskasutuspotentsiaal; puudused võivad hõlmata kuumuse mõju tekitatud deformatsiooni, UV-kiirguse ja kemikaalide tundlikkust ning mõnel juhul piiratud kõrgtemperatuuri stabiilsust.

Taaskasutus ja keskkond: termoplastikud on üldiselt taaskasutatavad; neid saab sulatada ja vormida uuesti, kui need on korralikult eraldatud ja puhastatud. Mehaaniline taaskasutus ja keemiline taaskasutus on võimalused, kuid sõltuvad materjalist ja saasteastmest. Ringlussevõtt on suurimate väljakutsetega valdkond.