tekstikodeeringute

Tekstikodeeringud, tuntud ka kui märgikodeeringud või tekstikodeeringud, on arvutisüsteemides kasutatavad standardid, mis määravad, kuidas tekst märkide, numbrite ja sümbolite kujul arvuti poolt töödeldakse, salvestatakse ja edastatakse. Igal tekstimärgil, olgu see siis täht, number või erisümbol, on määratud unikaalne arvuline väärtus ehk koodipunkt. Need koodipunktid moodustavad kogumi, mida nimetatakse kodeeringuks.

Ajaloo jooksul on välja töötatud mitmeid erinevaid tekstikodeeringuid. Üks varasemaid ja laialdasemalt kasutatud kodeeringuid oli ASCII (American Standard Code for Information Interchange), mis kasutas tekstimärkide esitamiseks 7 või 8 bitti. ASCII oli algselt mõeldud inglise keele tugemiseks ja sisaldas ainult põhilisi ladina tähti, numbreid ja mõningaid kontrollmärke.

Kuna maailmas on palju erinevaid keeli, tekkis vajadus kodeeringute järele, mis suudaksid esindada laiemat tähemärkide hulka. Selle tulemusena loodi mitmed laienematud ASCII kodeeringud, nagu Latin-1 (ISO 8859-1), mis lisasid teiste Euroopa keelte tähemärke. Siiski osutusid need ikkagi piiratuks keerukate keelte ja suurte tähestike jaoks.

Tänapäeval on kõige levinum ja laialdasemalt toetatud tekstikodeering UTF-8. UTF-8 on osa Unicode standardist, mis püüab esindada kõiki maailma kirjasüsteeme. UTF-8 on paindlik, kuna see kasutab eri pikkusega baitide järjestusi erinevate märkide esitamiseks. See tähendab, et kõige sagedamini kasutatavad ASCII märgid, nagu ingliskeelsed tähed ja numbrid, võtavad vähem ruumi, samas kui haruldasemad märgid, näiteks emotsioonid või erinevate keelte eritähed, võivad võtta rohkem baiti. See muudab UTF-8 efektiivseks nii teksti salvestamisel kui ka edastamisel internetis. Teised Unicode kodeeringud, nagu UTF-16, kasutavad fikseeritud pikkusega kahetärnilisi või neljatärnilisi koodiühikuid. Tekstikodeeringu õige valik on oluline, et tagada teksti korrektne kuvamine ja töötlemine erinevates süsteemides ja rakendustes.